Sünnituslood

Renee sünd, veebruar 2019.

26.02 kella 20 ajal algasid 5-15 minutiliste vahedega tuhud. Kuna olin eelnevalt pea nädal aega iga õhtu mitu tundi regulaarseid libatuhusid kogenud, siis ei uskunud, et tegudeks läheb. Kell 00:00 oli tuhude vahed 5min. Käisin korduvalt pikalt duši all, kus oli eriti mõnus. Siis juba tekkis väike lootus, et ehk ikka saab lähiajal poja kätte. Vahepeal pakkisin igaks juhuks haiglakoti, kui peaks tekkima vajadus haiglasse minna.

Olin valmis pannud ühe toa majas ja teinud seal endale nn sünnituspesa. Süütasin küünlad ja panin muusika mängima. Rohkem valgust me kuni lõpuni ei vajanudki. Lisasin difuuserisse lavendliõli. Kell 4 tegelikult ikka veel natukene kahtlesin, kas ikka läheb sünnituseks ja seetõttu lükkasin Ingridile helistamist mitu tuhu edasi. Kell 4:10 helistasin ja vabandasin, et äratasin. Sel hetkel olid tuhude vahed 4 minutit.

Kell 5:10, kui Ingrid meile jõudis, oli tuhude vahe 3 minutit. Mõõtime doppleriga lapse südamelööke, mis olid igati kenad. Keha püüdis nii väga lihaseid lõdvestada, et värisesin üleni. Külm sealjuures ei olnud. Proovisin vahepeal vannis olla, aga see ei sobinud mulle, sest püsti olles tundsin end kõige paremini. Samuti proovisin toetada ülakeha pallile, paar tuhu niiviisi ja siis taas duši alla minek, seal tulid veed koos limakorgiga. Esimesed kenasti läbipaistvad.

Kui enne olid tuhud kergelt ülehingatavad, siis peale vete tulekut läksid need intensiivsemaks. Juba järgmise tuhuga oli selge, et lõpp paistab, tuhud muutusid oluliselt intensiivsemaks. Hüüdsin Ingridit teisest toast, et nüüd tahab beebi tulla. Ingrid kuulas lapse südamelööke ja katsus, et avatust 8 cm. Läksin põrandale põlvili ja nõjatusin voodile, aga minu jaoks oli see liialt tormiline.

Seejärel pakkus Ingrid minna voodisse külili, kus poja peale paari tuhu ka sündis. Pikkust 53cm, kaalu 3620g. Minu jaoks olid tuhud kerged, aga väljutus oli valus ja pani valjult häälitsema. Surusin end näoga vastu patja, mis mõjus hapniku puuduse tõttu joovastavalt. Õnneks kestsid pressid vaid ca 20minutit. Laps sündis kell 7:26. Olles mu rinnal, kisas pikalt oma häält puhtaks. Nabanööri pulseerimine lõppes umbes 40 minutit peale lapse sündi.

Seejärel lõikas abikaasa nabanööri läbi. Üsna pea hakkas mul iiveldama. Ingrid ütles, et platsenta on emaka suudmes ja soovib väljuda. Et platsenta saaks sündida, pani Ingrid wc poti prill-laua vahele ühekordse aluslina. Istudes tuligi platsenta ühe kerge pressiga välja – kenasti terve aga lapse nabanöör sai alguse platsenta servast. Kui läksin duši alla, haaras mind pearinglus ja pidin peaaegu minestama. Aga õnneks see möödus kohe. Sain mõned ilupisted, lahkliha terve. Oli küll valus, aga sain kohe istuda-astuda. Kuna esimese lapse sünd oli hästi kiire, ootasin ka teist turbosünnitust, aga elu üllatas ja sünnitus kestis peaaegu 12 tundi.

Kui võimalik, sünnitaksin järgmise lapse taas kodus: palusin mehel mind aeg ajalt duši alla või tuppa üksi jätta, sest minu jaoks oli oluline olla vahepeal üksi, et saaksin vaid enesele keskenduda. Oma kodu ja kõik need oma asjad: dušš, rätikud, voodi ja kõik muu!  See kõik lasi mul end vabalt tunda. Kui olin end korda seadnud, läksime hommikust sööma. Ülimõnus …

Eduardi sünd (2017, september)

Siia ilma sündis ta turvaliselt kodus, nagu ka meie keskmine laps. Meil on olnud au ja rõõm sünnitada oma lapsed koos parimate ämmaemandate ja suurepärase sünnitoetajaga, kes jäävad alatiseks meie perele väga armsateks ja olulisteks inimesteks, mitte pelgalt meditsiinipersonaliks. Sel korral liitus meiega ka Nele Tasane, kes selle imelise sündmuse jäädvustas.
Kuna kõik sünnitusel viibinud naised tundsid üksteist juba ammusest ajast, oli kogu sünnitus justkui öine naiste juturing. Oli tõsisemaid teemasid, aga rohkem nalja ja naeru. Mis olemata jäi, oli kisa ja karjumine. Kõige valjem heli sünnituse juures oli vastsündinu nutt. Kolmas laps juba, mis seal ikka tühja kära teha.

https://vimeo.com/243892193 

Kuidas Nora siia maailma tuli (2017, mai).

Tänase seisuga on meil siis täiesti tutikas beebi. Natuke tähtajast üle läinud, aga meeldiv inimene sellegi poolest ning antud hetkel tegeleb magamisega. Kuna mul oli väga tore sünnitus, otsustasin selle siia ka mälestuseks (ja ehk kellelegi ka julgustuseks?) kirja panna.

Beebi saabumistähtaeg oli erinevate kalendrite ja ultrahelide põhjal 16.-18. mai kandis, aga nendel kuupäevadel midagi juhtuma ei hakanud.

Vaata kogu sünnituslugu:

http://thelionhearts.blogspot.com.ee/2017/05/kuidas-nora-siia-maailma-tuli.html

Marleeni sünnilugu (2016, veebruar).

Meie Mumm sündis 22.02.2016 oma koduvannis. Issi toetamas ja hoidmas minu käsi ja imeline Ingrid aitamas. Kodusünnituse valisime selle tõttu, et esimene sünnitus haiglas oli raske, pikk ja lõppes vaakumiga.  Õnneks saatus kuidagi hoidis meid tookord – ei saanud ma epiduraali ega läinud keisriks. Mõlemast pääsesime pojaga nibin-nabin.

Seekord nägin hinges kujutluspilti kodus avanemisest ja sünnitusest ning olin seesmiselt rahulik. Pilt kõledast sünnitusmajast ja arstide meelevallas olemisest tundus vastuvõetamatu. Kuigi mul olid igaks juhuks kokku pandud ka haiglasse minemise kotid, siis tagant järgi ausalt tunnistades ei olnud ma sinna minemiseks üldse valmis. Eelvalud hakkasid vaikselt juba eelneval õhtul. Kui alguses arvasin, et ka minu 3.5 aastane poja jääb õe sünni juurde ja valmis oli ka plaan tema jaoks sünnitoetaja kutsuda, siis tol hetkel tundsin, et tema energia on liiga elev ning mina vajan väga-väga rahulikkust. Nii läks pojake õe sündi ootama sugulaste juurde.

Mina suures õnnes sättisin end valmis. Abikaasa tegi pesa suurde tuppa. Mina vannituppa – sättisin küünlaid ja vajaminevaid asju valmis. Käisin vannis kella kahe ajal öösel  ja ka hommikul, aga valud olid kerged, lühikesed ja väga ebaühtlaste vahedega 3-13 minutit. Helistasin meie imelisele ämmaemandale, kes rahulikult meile tuli. Läbivaatusel selgus, et kuigi beebi on ilusti seljaga vasakul pool (mis on ideaalne sünnituse jaoks), oli ta (kuna tal oli kõhus minu pikkuse ja suhteliselt rohke lootevee tõttu palju ruumi), vajunud vale kalde alla – surus kuklaga selgroole, mitte emakakaelale. Sealt ei saanudki avanemist tulla, kuigi emakakael oli pehme, elastne ning igati valmis. Sain aru, et analoogne oli olukord ka eelmisel sünnitusel –  aga seekord oli mul ämmaemand, kes selle olukorra võluväel lahendas.

Tegime harjutusi  ja umbes  15 minutiga sai eelvaludest  korralik sünnitustegevus ning avanemine algas. Sain seda teha täies rahus kodusel diivanil. Selg tegi väga haiget ja Ingrid pidi iga tuhu ajal selga masseerima. Tema maagilised käed lahendasid selle iga kord. Samuti aitas ta vaikselt hoida mul hingamist õiges fookuses. Kui mul hakkas 3,5 tundi hiljem tulema juba korralik karuhääl, oli avanemisperiood läbi saanud ning algas väljumine. Läksin vanni. Põlvitasin seal käed üle vanni ääre rippumas ja mehe kätelt tuge saamas. See on super, kuidas mees saab toetada läbi selle, et ta lihtsalt hoiab käsi, laseb neid  sinakaks pigistada ja sosistab vahepeal, kui väga ta sind armastab. Armastan teda selle eest nii väga! Vähem kui tund jõudsin kisada, et nii valus on! Usun, et pole esimene ega ka viimane naine, kellel ka selline faas sünnitusel on. Mingi hetk taipasin, et vesilahusena tehtud homöopaatiline valuvaigisti on liiga lahja minu jaoks. Palusin, usun, et pigem nõudsin, Arnikat terana ning üle mõistuse minevad valud vaibusid kiiresti taas täiesti mõistlikeks. Mõtlesin, miks ma juba tund varem selle peale ei tulnud.13669332_1146251998746832_3167072988103545057_o

Mäletan seda tunnet, kuidas looteveed avanesid plõksuga ja beebi libises sünnitusteedesse – see oli nii eriskummaline tunne. Mõne aja pärast tulid ka pressid. Need vallutasid mu keha täielikult. Ma möirgasin madalalt nagu  karu ja olin sisemas enda üle nii uhke, et ma selle kõik vabalt endast välja lasksin ja tundsin, kuidas see kõik andis metsiku jõu. Pressid läksid nii vägevateks, et presssisin oma piiga ühe jutiga välja. Ma mäletan iga hetke, mil tundsin beebi nahka vastu enda oma, kui ta välja libises. Ingrid aitas beebi minu rinnale asetada ja ma olin küll värisev aga uhke, sest sain hakkama – sigahästi sain hakkama! Ja milline täiuslik beebi mulle otsa vaatas, kellega kohtumist olin pikki kuid oodanud!

See sünnitus oli 99% see, millisest ma unistasin. See sünnitus oli nii äge ja sooviks, et kõikidel naistel oleks nii vägevad sünnitused. Ma sain ka täieliku  tervenemise oma esimese sünnituse kogemusest. Ma ei ütle, et kõik peaksid kodus sünnitama, aga soovin siiralt, et igaühel oleks sünnitusele kaasa võtta oma Ingrid Kaoküla, kes oskab oma kätega korda saata imesid, mõistab looduslikke valuvaigisteid kasutada, võimalikult vähe sekkuda ja samas olla just selline nagu naine vajab – hoida ja suunata pehmelt. Meie pere on meeletult tänulik iseendile ja imelisele Ingridile.

Sireli sünd (2015, detsember).

Ärkasin 10. detsembri hommikul vihasena. Mul oli pissihäda ja ma ei olnud saanud öösel pissile minna, sest pidin hakkama järjekordse pissiproovi jaoks hommikul pissima, aga mul ei olnud pissitopsi ja apteek tehti lahti alles kell üheksa ja minul hakkas kell seitse juba piss püksi tulema. Tõusin ruttu üles ja keetsin vett, et steriliseerida mingi suvaline purk. Paaniliselt ühelt jalalt teisele tatsudes üritasin purki kuuma vee joa all keerutada, kui järsku see käest kukkus ja kogu purki kogunenud kuum vesi mu käevarrele lendas. Vandusin ja olin veelgi vihasem nende lõputute pissiproovide peale, mis ma terve raseduse aja olin pidanud sinna haiglasse vedama. Nüüd veel üks! Ja järgmine päev ootas mind ees KTG. Veel üks põhjus, miks ma vihane olin. Miks nad vaid neli päeva pärast tähtaega juba peavad seda KTG-d tegema? Miks nad ei võiks oodata vähemalt nädal aega?

Ja samas oli mul juba sel hetkel väike eelaimdus, et mul pole vaja seda proovi haiglasse viia… Ja et see KTG jääb tegemata… Sest väljakannatamatu pissihäda peale ärgates tundsin alaseljas väga õrna valu. Olin seda valu enne ka tundnud ja midagi polnud juhtunud ja see polnud mus ka mingeid erilisi tundeid äratanud, aga seekord teadsin, et see tähendab sünnitust. Pealegi jäi pärast pissimist miski all nirisema (ma ei tea siiamaani, kas need olid looteveed või oli see limakork), nii et kella üheksaks, kui ma lõpuks pissiproovi haiglasse toimetamiseni jõudsin tegin ma seda lihtsalt sellepärast, et midagi teha, sest olin nii elevil eesseisva sünnituse pärast, et ei suutnud ühe koha peal passida.

Pool kaks päeval hakkasin tundma emaka kokkutõmbeid. Üritasin veel teha nägu, nagu midagi ei toimuks, aga kell neli olid kokkutõmbed nii intensiivsed, et helistasin kõigepealt mehele: „Kuule ma vist ikkagi hakkan täna sünnitama,“ ja siis natuke hiljem ka kodusünnituse ämmaemandale, Ingridile. Mees tuli koju, Ingrid palus veel natuke tuhuvahesid mõõta ja tagasi helistada, kui tundub, et tegevus maha ei vaibu. Ei vaibunud. Kell seitse oli Ingrid kohal. Hector täitis vanni veega ja mina istusin võimlemispalli otsas, kokkutõmbed iga viie minuti tagant. Kümneminutise vahega tuhusid ma tunda ei saanudki.

Alguses oli kõik hästi. Olin rahulik. Veeretasin puusi palli peal edasi-tagasi, vahel tõusin ja olin kummargil diivani käetoe peal, läksin vanni, puhusin vette, naeratasin, soigusin armastusest… Nagu üks õige hipisünnitaja kunagi. Aga mingi hetk muutusin kannatamatuks. Kole küll öelda, aga lihtsalt ei viitsinud enam sünnitada. Vannis hakkas külm ja ronisime mehega voodisse teki alla. Oleksin tahtnud magama jääda ning üles ärgata alles siis, kui kõik on juba läbi, aga ma ei suutnud enam lõdvestuda. Hakkasin iga tuhu peale karjuma. Teavitasin kategooriliselt meest, et mina rohkem sünnitada ei kavatse ja ülejäänud lapsed kõik adopteerime! Mingi hetk Ingrid sekkus ja küsis, kas ma tahan, et ta avatust mõõdaks. Kaks sentimeetrit.

Kõmdi! varises kogu mu maailm kokku. Minust ei saagi kiirsünnitajat. Sellist, kes 3-4 tunniga asjaga ühele poole saab ja pärast kõigile räägib, kuidas see polnudki eriti valus. Milline pettumus! Nüüd tahtsin veel vähem selle kõigega tegeleda. Tahtsin alla anda ja haiglasse minna. Pangu mulle kõik oma juhtmed külge, süstigu mind epiduraali ja oksütotsiini täis – mina enam ei jaksa! Ingrid ei vaielnud vastu, aga loomulikult – nii „mõttetu“ avatusega ei võeta ju isegi haiglasse! Pidime kodus edasi punnitama…

Ingridi soovituse kohaselt läksin ja istusin vetsupotile. Kartsin seda kohta kui tuld tol hetkel. Arvatavasti, sest seal sai sünnitus mind nii kätte, et mul polnud kuhugi põgeneda. Olin sunnitud avanema ja kõigele toimuvale otsa vaatama. Oma hirmud lahti harutama. Kartsin sünnitamist. Seda, et see on valus, et ma ei suuda ennast kontrollida, et kaka tuleb koos beebiga, et ma pole tubli, ega edukas, ega võitja, ega täiuslik, ega eeskujulik… Et teised näevad seda… Pole ilus küll vanduda, aga kurat, kui raske see oli!

Ma olen terve elu tahtnud olla kõige tublim, kõige eeskujulikum, kõige parem, kõige ees. Ja mind on selle eest armastatud ja kiidetud. Minu jaoks on väga raske lasta asjadel lihtsalt minna. Näiteks häirib mind tohutult, kui kodu on sassis. Vihkan tolmurulle ja mahakukkunud ebemeid, veeplekke vannitoa peeglil ja hambapasta tilku kraanikausis. Ma ei saa magama minna, kui nõud on pesemata. Ma ei hakka hommikust sööma, enne kui köök on korras. Ja nüüd olin ma sünnitamas.

Iga viie minuti tagant keerasid valud mu sees kõik pea peale ja ma ei suutnud neid kontrollida, ma ei saanud neid maha suruda – nad muudkui tulid ja tulid ja mida rohkem ma soovisin, et nad juba lõpeks, seda tugevamalt nad tulid ja seda raskem oli mul neid taluda. Kõik oli justkui minu vastu! Ingrid rääkis muga juttu. Rääkisime sellest, kui mõttetu on olla tubli. Kõndisin valust värisedes oma köögis edasi-tagasi, püüdes ennast rahustada: „Sellel tubli olemisel ei ole mingit mõtet! Sellest ei ole mingit kasu! Sa ainult tõmbled ja raiskad oma energiat ning ei jõua sellega mitte kuhugi!“ hüüdsin mingil hetkel. Ingrid kiitis mind tagant.

Pidin viima oma üle pea kasvanud sünnitusvalud emaka väikese avatusega võrdsele tasemele, ütles Ingrid. Aga kuidas sa teed valu väiksemaks, kui ta on parjasti just nii suur, nagu ta on? Ma ei saa ju valu tugevust kontrollida! Tuli välja, et miskitmoodi on see siiski võimalik. Muidugi olin ma lugenud valu sisse minekust ja selle aktsepteerimisest ning olin seda migreenihoogude näol ka mingil moel kogenud, kuid sünnitusvalud rabasid mind niimoodi jalust, et see „valu sisse minemine“ tundus täiesti kasutu esoteerilise targutusena. Lähenesin asjale välispidiselt. Lõpetasin lihtsalt karjumise, halamise, ahastamise ja soovimise, et see oleks juba läbi.

Heitsin seatud eesmärgid kõrvale. Aktsepteerisin end. Ma ei tahtnud ju, et sündiv beebi tunneks, nagu ta peaks vastama mingitele normidele. Pidin ise saama selleks, mida soovisin talle õpetada. Ingridi pehme hääl taustaks keskendusin korraga vaid ühele tuhule ning sellele järgnevale õndsale tuhuvahele, mil võisin pea toolileenile norgu lasta ja pisut puhata. Panime muusika vait. Mees lasi samuti silma looja. Oli nagu keegi oleks meeletud vahutavad lained maha surunud. Merepind küll kobrutas, kuid ei mässanud. Kehal oli valus, aga hing oli rahul. Polnud vaja saavutada. Polnud vaja enam võita. Oli see, mis oli.

Mingi hetk hakkasid valud jälle tugevamaks muutuma ja tundsin alaseljas, kuidas miski pressib välja. Ingrid ütles, et see ongi tita. Tahtsin tagasi vanni. Hector jooksis köögi vahet, keetis vett ja tassis seda vanni, et see liiga jahe poleks. Jäin põlvili näoga vanniserva poole ja toetasin ülakeha vanniservale. Hector hoidis mind kätest. Valud ägenesid. Hingasin nagu filmides: „Uh-uh-uh-uh!“ mispeale Ingrid küsis, kas ma hoian presse tagasi, sest mu keha käsib seda teha. Mina uurisin üllatunult: „Kas ma hoian presse tagasi või?“, tegelikult hüppasin sisimas rõõmust: „Jess! Mul on pressid! Mul on PRESSID!“. Hakkasin pressima nii kõvasti kui suutsin. Karjusin kõvasti, aga nüüd oli sellest kasu. Nüüd oligi vaja karjuda. Pigistasin kõvasti mehe käsi.

Jälle hakkasid igal pool alarmid vilkuma: „Ära pressi, sa rebened! Ära pressi, see on valus! Ära pressi, kaka tuleb! Teiste ees ei kakata!“, aga Ingrid julgustas mind ja lausa palus, et ma tema rõõmuks natuke kakaksin. Ma ei tea parimat innustust pressimiseks. Surusin silmad kinni ja pressisin! Hoolimata alarmidest. Neile keelt näidates isegi!

Kuulsin mingi hetk, kuidas Ingrid Hectorile avaldas, et tita kohe tuleb. Hakkasin selle peale naerma. Ma ei uskunud. Mingil hetkel lasi Ingrid mul tita pead katsuda, aga ma ei uskunud ikka veel, et ta tõesti tuleb.Sünnituse loo pilt

Vastu kõiki mu ootusi saabus ta siiski üsna kohe pärast seda… Ahmisin õhku. Ta oli kohal. Ta oli tita. Oligi tita! Minu seest sulpsas vette PÄRIS inimene! PÄRIS beebi! Silmade ja kõrvade ja käte ja jalgadega ja veel nii SUUR! Kuidas ta üldse mu sisse ära mahtus?

Mulle vaatas otsa minu enda laps. Ta ei karjunud ega vehelnud, vaid oli rahulik nagu Buddha ning vaatas ainiti mulle silma sisse. Ma mõtlesin: „See ei ole vastsündinu…“ Sain ta oma kätele ja jäime Hectoriga teda imetlema. Arvasime, et ta on poiss, kuni Ingrid tal nabanööri suguelunditelt eemale tõstis ja hüüdis: „Mis poiss! Väike tüdruk on!“.

„Sirel tuli! Ongi Sirel!“ hüüdsin mehele. Olime ütlemata rõõmsad. Uni oli kui käega pühitud. Sirel sündis kell 2.42 öösel, mis tähendas, et pea 20 tundi oli juba möödunud sellest hetkest, kui ma vihasena ärkasin, aga magada ma küll ei tahtnud. Kell kuus alles sundis kaine mõistus mind uinuma, ent juba kell üheksa ärkasin uuesti, et helistada oma haigla ämmaemandale ja öelda: „Ma ei tule täna KTG-sse, sest ma SÜNNITASIN!“.

Ma sünnitasin. Ma SÜNNITASIN. Uskumatu, et ma sellega hakkama sain. Uskumatu, et naised seda teevad. Kuidas me küll suudame? Kust me küll selle jõu võtame? Kuidas see võimalik on? Me oleme NII TUBLID! Siiamaani tunnen, nagu võiksin nüüd rahumeeli pensionile minna. Töö on tehtud, saavutused saavutatud. Edaspidi tegelen vasid hobidega. Ja seda pärast vaid ühe lapse sünnitamist! Mis siis veel need naised tunnevad, kes on sünnitanud kolm-neli, rääkimata kaksteist last!

Ärkasin 10. detsembri hommikul vihasena. Magama läksin 11. detsembri hommikul täis armastust, rõõmu, rahu ja entusiasmi. Iga päevaga, mis Sirel kasvab, tunnen, kuidas see hetk seal köögis, mil valust värisedes kõik ebaolulise Kuu peale saatsin ja tõeliselt sünnitama asusin, kordub. Ikka ja jälle leian end oma sünnituse looga maha rahustamas. Usun, et see jääbki mind ja Sirelit terveks eluks saatma ning et olukorrad võivad küll muutuda järjest keerulisemaks, kuid et lahendus neile on alati seesama – unusta saavutamine, pühendu hetkele. See, mida Sireli sündimine mulle õpetas.

Seega olen väga tänulik, et sain oma lugu segamatult ja vahetult kogeda. Enam ei võtaks ma mingil juhul epiduraali. Isegi mitte naerugaasi. Mul on hea meel, et see kõik juhtus nii loomulikult ja nii intensiivselt, sest see aitas mul vabaneda vanast ja teha uuele ruumi. Ja see uus on ju OI, KUI SUUR! Suur aitäh Sulle Ingrid, et mind enesehaletsusest päästsid ning näitasid mulle, milleks ma võimeline olen!:)

Meie pisipoja imeline sünnilugu (2015, mai).

Käes oli kauaoodatud 38.nädal… lõpuks ometi! Kuna meie esimene beebi sündis 36.nädalal, siis ootasin väga, et see kriitiline aeg mööda saaks ja beebiootus ametlikult täiskantuks loetakse, et võiksin rahuliku südamega kodus sünnitada. Oli kolmapäev, pidin lõuna paiku ämmaemandaga kokku saama, aga magasime pojaga sisse ja jõudsime tema juurde alles õhtul.  Vererõhu mõõtmise ajal mainis ta, et midagi nagu toimub. Ette tuli võtta poeskäik, kaasas Ingridi antud sünnituseks vajalike asjade nimekiri.

Kella 9 ajal õhtul jõudsime lõpuks poodi. Tegin veel autos nalja, et sel õhtul, kui meie esimene beebi sündima hakkas, sõime rassolnikut, et kas täna siis sööme ka? Sain enamike nimekirjas olevatest asjadest suurde ostukärusse pandud ja jõudsin kalaleti juurde, sest absoluutselt üks parimaid toite sünnituse ajal ja peale seda pidavat kiluvõileib olema. Valin kilusid ja tunnen, et midagi hakkab voolama … oot, misasja!?! Ma lihtsalt seisin riiulite vahel ja midagi voolas … ja siis ma taipasin, et see on ju lootevesi! Vaatasin maha ja seal oli suur loik … esimene reaktsioon oli kallile kiirelt helistada, et millise riiuli vahel nad omadega on, aga hetke pärast olid nad juba minu juurde jõudnud. Kell oli siis veerand 10.

JAH, kõik oli ju suurepärane! Kui kunagi olin mõelnud, et avalikus kohas lootevee puhkemine on eriti piinlik, siis sel hetkel ei olnud mul piinlikkust aega tunda … meie beebi hakkab ju peagi sündima! See oli väga ärev tunne, aga ma olin ju nii valmis ja püüdsin säilitada rahulikku meelt. Saatsin kalli veel poodi tagasi kooki ja šampust ostma ning helistasin ise tema sugulasele, kes pidi ämmaemanda vajadusel meie juurde tooma ja saatsin sõnumi sünnitoetaja Riinule.

Selle adrenaliini toimel asusime kodus kiirelt tegutsema –  veidi oli vaja koristada ja asju kokku panna, mõned asjad korda sättida. Õnneks olid beebi asjad mul juba varem sorteeritud  ja valmis pandud.  Kalli hakkas kiirelt sünnitusbasseini täis pumpama ning veega täitma. Olime viimasel ajal liigagi palju jutte kiirsünnitustest kuulnud, kus polnud enam aega basseinigi vett lasta või üldse sinna sisse jõutudki. Enne 11 helistas Riinu tagasi ning lubasin kohe ühendust võtta, kui  tema toetust vajan. Poole 12 paiku helistas Ingrid – nad olid peaaegu kohal, aga siinsamas tänavate vahel ära eksinud. Lõpuks olid nad kohal, milline kergendus! Ingrid kuulas beebi südamelööke – see oli esimene kord selle beebiootuse ajal, kui kuulsin ka ise kõhubeebi südamelööke, kuna ämmaemand oli alati puutoruga kuulanud.

Esialgses ärevuses mul see muidugi meelde ei tulnud, aga hiljem tuli välja, et ka Ingridil oli õunapuust valmistatud puutoru kaasas. Kuna selleks ajaks oli lootevesi juba suures osas ära tilkunud, aga sünnitustegevusest muid märke ei olnud, siis otsustasime, et puhkame senikaua, kuniks beebi  lubab ning katsime sünnitusbasseini tekiga ja keerasime vannitoas kütte põhja, et vesi väga ära ei jahtuks ning sättisime magama. Ämmaemand jäi suurde tuppa välivoodile valvesse ning meie pere suikus peagi unne, kõik olid vapralt öösel  12ni üleval ju olnud!

Hommikuvalguse saabudes hakkas justkui tasapisi midagi toimuma, aga see und väga ei seganud, sest tundsin, et olime terve öö sügavalt maganud, ainult meie kutsa oli ärevuses ja hüppas pidevalt voodisse ja välja, ju ta tundis, et midagi hakkab toimuma! Sel hetkel oli vaid selline imelik tunne iga 5 minuti tagant, mis kergelt hingates üle läks,  siis ma esialgu ei viitsinud end isegi voodist seepärast välja ajada.  Suhtlesime veel kalliga voodis ja andsin tallegi teada, et midagi nagu toimub ja vaatan, mis siis saab, kui end voodist välja ajan, aga tema võib niikaua pisipojaga rahulikult edasi magada. Tegin veel nalja, et paari tunni pärast saab 12 tundi täis lootevee puhkemisest ja enne kui poja üles tõuseb, on beebi juba käes. Eelmisel korral ju sündiski beebi 12 tundi peale lootevee puhkemist. Mõtlesin, et lähen teen midagi hommikuks süüa ja ehk päeva peale ikka midagi toimuma hakkab, samas oli ikkagi selline tunne, et püsti olles peaks tegevus veidi aktiivsemaks minema.

Kell oli siis umbes veerand 8, kui end lõpuks üles ajasin ja toimetama asusin. Ja tõesti, püsti olles muutuski see imelik tunne üsna lühikeste vahedega üle hingatavaks … juba hambaid pestes tundsin selle lühikese aja jooksult mitu korda vajadust sügavalt hingata. Ingrid veel magas. Mõtlesin, mis ettevalmistused saaks veel sünnituseks teha ja kuna bassein sai õhtul täis pumbatud ja vesi sisse lastud, siis puudu oli sealt veel sool, mille Ingrid soovitas eraldi kausis kuuma veega lahustada, et vanni põhjas see tükilisena häirima ei jääks. Panin vee keema ja kuna suures toas oli üsna jahe, siis otsustasin joogamati ja lambanaha vannituppa vanni ette maha panna, seal oli ööseks põranda temperatuuri juurde keeratud ja uks kinni olnud, seega oli seal mõnusalt soe. Tõin veel homöopaatiliste terade KITi ja klaasitäie õunamahla. Võtsin igaks juhuks ka Arnica200 enne sünnitust ära, et hiljem ei unustaks.

Toimetamise käigus muutus see tunne järjest intensiivsemaks, kuni ka Ingrid kuulis, kui intensiivselt hingan ning selle peale end valmis sättis ja tasakesi toimetama asus. Ta lasi veel kuuma vett vanni juurde, kuna hoolimata vanni kinnikatmisest oli vesi veidi maha jahtunud. Mina asjatasin tasapisi umbes tunnikese, vahepeal käisin vannitoas pesumasina najal hingamas, kuni lõpuks see tunne mind mati peale käpuli surus ja oli justkui pressitunne … ma nii imestasin, et kuidas juba pressida saab! Ingrid oli vahepeal palli jõudnud tuua, mille najal ma paar pressi üle hingasin. Küsisin Ingridilt, millal ma vanni võin minna ja juba tundsingi  enneolematut vajadust vette minna …

Kell oli siis umbes veerand 9, kui ma vannivette sulpsatasin ja siis olid pressid juba tuntavad ja hääl muutus järjest valjemaks, nii et selle hääle peale ka kalli vannituppa tuli. Olin selleks ajaks juba nii protsessis sees, et püüdsin järjest intensiivsemaid presse häälega üle hingata. Olin käpuli vannis- alguses masseeris Ingrid mul alaselga, mille kalli vannituppa tulles üle võttis. Mäletan veel, et Ingrid mainis kallile, et beebi on kohe tulemas ja enam pole aega kuskile minna. Samas ma ise ei saanud ikka veel aru, kuidas see kõik nii kiiresti käis ja kas tõesti on beebi juba tulemas …

Püüdsin mõned korrad ka pressi alguses vette hingata, mis oluliselt leevendas intensiivsust. Mingi aeg keerasin end vannis ringi ja proovisin kükkis olla, kuna tunne pressida oli nii tugev ja teadsin, et kükkasend peaks olema veel intensiivsem beebi väljutamiseks. Ingrid toetas mind siis eespoolt kätest, kui kalli minu taga püüdis selga masseerida. Vahepeal andis beebi veel piisavalt hingetõmbepause, et sain lõpuspurdiks väge koguda. Ingrid toetas julgustavate sõnadega ja muud sel hetkel ei olnudki vaja! Pidin lihtsalt end lõdvaks laskma ja beebil lubama tulla … vahepeal küsis veel Ingrid, et kas tõesti beebi veel ei tule või ei luba mina tal tulla … ilmselt pelgasin veidi seda väljutusprotsessi ja hoidsin end tagasi.

 Viimased pressid kujunesidki selliseks, et esimese poole hingasin sügavalt ja teisel poolel tundsin väljakannatamatut soovi pressida, millele ma ka järele andsin ja pressisingi … kutsusin beebit kõvasti ja julgustasin teda juba kiiremini tulema … ja siis ta tuligi! Nii suure valuga, mis muutus samal ajal suureks ekstaasiks, kui teadvustasin, et tõesti meie pisikese pea on lõikunud. Katsusin tema pead, et selles ka ise veenduda, mis andis omakorda sellise võimsa emotsiooni, et kõik muutus äkitselt nii selgeks ja imeliseks!  Ingridi sõnul muigas beebike nii muhedalt, kui pea oli lõikunud. Ingrid ütles veel, et beebi teeb pöörde ja siis ongi ta väljas. See vahepealne ootusaeg tundus sel hetkel nii pikk, sest tahtsin juba meie pisikest väga näha. Ja siis see pööre tuligi ning viimase pressiga oligi meie beebi vannivees.aalon

Kell oli saanud pool 10 ning Ingrid tõstis meie pisikese ime veest välja mulle rinnale ja see tunne oli vapustav! Ta oli lillakas ja paksu lootevõiga kaetud, nii et lootevõiet ujus juba enne beebi sündimist vannis üsna palju, mis teatas tema peatsest saabumisest. Esimese asjana küsisin kohe kallilt, kas on erinevus haigla ja kodu vahel . Olin ekstaasis ja nii elevil! Kuidas see küll võimalik on, et kõik käis nii kiirelt! Hommikul tõustes oli meie kõhubeebi tasakesi märku andnud, et ta on tulemas ja nüüd paari tunni pärast ta ongi siin meie juures!  Ma ei suutnud meie suurt õnne uskuda ja muudkui korrutasin, kui tubli ta ikka on ja milline imeline olend, nii pisike ja nii armas. Beebike aga tudus minu süles nii magusalt, ju ta siis oli kiirest tulekust ka ise väsinud. Esimeste häälitsuste peale tuli vanni juurde uut ilmakodanikku uudistama meie kutsa, kes oli öösel ärevuses olnud. Peatselt küsis kalli, mis soost siis beebi on ja vastasin talle kindlameelselt, et loomulikult poiss, kuigi ma ju ei olnud veel selle peale mõeldagi jõudnud, et vaadata, kas ikka on poiss, kuna minus oli ju kõik see aeg teadmine, et kõhus kasvab pisipoja. Ingrid veel mainis, et nii suure nokuga poiss. Ingrid uuris veel, kas soovime pilte ka teha ja kuigi ma polnud sellele jõudnud veel mõelda, siis selle vastu mul ka midagi ei olnud.  Ja need esimesed pildid on tagantjärele vaadates tõesti hindamatu väärtusega!

Tundsin end veidi ebamugavalt, kuna peale pisipoja väljumist oli ka sahmakas verd tulnud ning tahtsin vannist ära.  Ingrid palus katsuda, kas nabanöör veel pulseerib, sest peale sündi olin tugevat tukslemist tundnud. Kui ma enam tukslemist ei tundnud, siis lõikasin nabanööri ise läbi ning tõusin sünnitusbasseinis püsti ja toetusin koduvanni najale. See oli selle sünniprotsessi kõige ebamugavam osa, kui Ingrid üritas kõhu pealt platsenta tulekule veidi kaasa aidata ja tõmbas nabanöörist-platsenta väljus pool tundi peale beebit. Senikaua oli beebi värske issi rinnal, mis oli nende esimene lähikontakt! Loputasin end üle ja võtsin hommikumantli umber- see oli tõesti võimas tunne olla oma kodus! Sättisime end suurde tuppa diivanile ja võtsin meie pisipoja kaissu. Ise ka veel ei uskunud, mis just oli juhtunud!  Peale 10 tõusis ka meie poja üles, kes oli nüüd suur venna! Ma olin ju terve beebiootusaja rääkinud talle, et sünnib pisikene beebi ja kui sünnitusbasseini proovisime, siis selgitasin, et beebi sünnibki sinna. Vahepeal ta muidugi ütles, et beebi hüppab kõhust välja otse põrandale ning arvas, et võiksime beebile nimeks panna Sai.

 Olin ka vannis pakkunud äsjasündinud pisipojale tissi, aga tema otsustas seal hoopiski unne suikuda, nii et diivanil proovisin uuesti tissi anda ja ta hakkas kohe aktiivselt imema, see oli nii suur rõõm! Hiljem Ingrid veel kaalus meie pisipoja ära ja kuigi ta sündimise hetkel tundus päris suur, siis tegelikult oli ta vaid 2,8 kilo, nii pisitilluke beebike meil siis sündiski! Selle pisikese inglikese sünd oli kogu meie pere jaoks tõeline ime! See oli nii oodatud ja planeeritud, aga samas nii ootamatu ja intensiivne kogemus!  Olen õnnelik ja tänulik meie pisipojale ning tunnen end pärast sellist imelist kogemust nii võimsa ja väge täis naisena! Suured tänud Ingridile meie pisipoja sündi toetamast!

Minu kolmanda sünnituse lugu (2015, aprill). 

Esimese sünnituse ajal sattus meile selline ämmaemand, kes soovis sünnituse kulgu kiirendada. Minu keha reageeris saadud ravimitele (kiirendajad+valuvaigistid) krampide ja teadvuse kaotusega lapse väljumise faasis ning sain lisaks intensiivravi osakonna kogemuse. Mind talutati kanderaamiga. Laps oli minust eraldi, sest ma vajasin puhkust.
Teisel korral läksin tõestama, et saan sünnitamisega hakkama. Ämmaemand oli protsessi toetav. Mitmeid tunde jaatasin klassikalise lauluõpingu kõrgematel toonidel. Laps saabus viimaste jõuriismetega. Platsenta väljutamisega oli kiire, sest tuli õmmelda. Mind talutati ratastooliga. Sain mälestuse pärastiste toimingutest kui millestki ebameeldivast. Last anti sülle kui veensin, et jaksan teda hoida.

Kätte jõudis kolmas lapseootus. Seekord ma uskusin oma valikutesse. Kulgesin jälgides sisetunnet ja sain kokku Ingridiga. Esimesel kohtumisel oli selge, et ma usaldan teda. Uskusin oma keha võimesse sünnitada ja lapse tulekusoovi. Ma tajusin, et hirm ebaõnnestuda enam mind ei sega.
Varahommikul tundsin midagi tuttavat. Mu meeled olid ärksad, kuulsin keset linna täiesti uskumatut kevadist linnulaulu. Igaks juhuks teavitasin meest. Püüdsin puhata. Selleks oli ka võimalust, sest mu tuhu-moodi tunded ei tugevnenud ega tihenenud. Kui sain teada, et Ingridil teist sünnitust samal päeval pole, muutus kõik veelgi vabamaks. Päeval käisime lastega mänguväljakul ja õhtul sõprade juures grillimas. Aeg-ajalt sain kinnitust, et midagi toimub, tuli lihtsalt hingata tugevamalt. Kodus said lapsed õhtujutuga magama suigutatud. Tundsin, et voodis ma enam olla ei saa – vajan veidi eraldatust. Läitsin oma lavendliga õlilambi ja viskusin diivanidpatjadele ennast ja koduümbruse võlu tunnetama.
hermiineTegin teed ja olin iseendaga. Korraga tulid pahinal veed. Sain aru, et nüüd on aeg helistada Ingridile ja äratada abikaasa. Ma läksin jooma oma poolelijäänud tassikest meevett, mees hakkas vanni täitma ja koristas põrandat. Tundsin tugevat tunnet. Kõrgete nootide asemel tulin madalasse registrisse hmmm tegema. Lasin mehel kohale tuua kandelina, et hakata rippumispoose sisse võtma, et oma olemist hõlbustada. Tunne oli tugev…
Abikaasa uuris telefoni töötamist ja see tuligi laadima panna. Tundsin tite pead oma käega. Kutsusin mehe ligi ja veel üks tugev tunne. hermiine_2pTagantjärgi tarkusena – neid nimetatakse pressiks, aga mul polnud ju neid haiglast tuttavaid „teise dimensiooni” viivaid tuhusidki olnud! Ja hoidsimegi meie titakese pead … peagi võtsime talt nabanööri kaela ümbert ära ja sinna 8 sammu kaugusele vannist ma jäingi teda imetlema. Istusime maha ja ei suutnud õnne uskuda.

Õige pea tuli Ingrid ja ma sain osa hinnangutevabast pehmest mõistvast hoolitsusest. Iga hetk oli sära täis. Laps oli minu käes, kõndisin temaga täitunud vanni. Mul ei tulnud midagi tõestada. Kõik toimis.
Kui me voodisse, laste juurde magama läksime, hakkas sadama minu elu kõige kaunima sabinaga vihma.
Mu sõbranna täpne kokkuvõte oli: selle lapse tuleku täius jääbki meid õnnistama 🙂

Lõvikutsika sünnilugu. Minu teine kodussünnitus.

11152707_10153249797154314_4259830406000270024_n
Kõik algas öösel vastu hommikut kl 4.15. Veed tulid ära läbi une. Alguses ei saanudki unesegasena aru, milles asi. Tõusin istuli ja siis lõi pildi selgeks … looteveed voolavad. Tunne läks kohe ärevaks, ajasin mehe üles, kes küsis, kas ma teen nalja või räägin tõsiselt? Saanud kinnituse, et protsess käib, hüppas ta voodist välja ja hakkas kohe basseini täis pumpama. Mina jõudsin veel kiruda, et ei saagi öösel pimedas ja jahedas sünnitada (parajasti oli Eestis tohutu kuumalaine), aga no mis sa teed, kui ta sündimiseks just sellise aja valis 🙂

Helistasin Ingrile (ämmaemand) ja Karitale (sünnitoetaja) ja andsin neile teada, et protsess käib ja tita on teel. Pool tundi peale vete tulekut hakkasid tuhud vaikselt ligi hiilima. Poja liigutas kõhus endiselt aktiivselt. Sai vist aru, et protsess käib ja ees on suured muutused. Varsti oli bassein vett täis. Ronisin kohe sisse ja sinna jäin kuni lõpuni (vahepeal käisin ainult wc-s mõned korrad). Tuhud käisid väga ebakorrapäraselt, aga hakkasid vaikselt tugevamaks minema.
Kl 8 helistasin Karitale ja palusin tal kohale tulla. Tund hiljem ta saabuski. Tuhude ajal haarasin mehest kümne küünega kinni ja sain nii jõudu juurde. Ta oli selles protsessis nii sees, et hea oli kohe vaadata. Nii kohal ja olemas ja toeks. Muudkui suudles ja silitas mind ja talus kõik mu küünejäljed ära virisemata.Karita aitas üleval hoida õiget hingamist. Kuulsin taustal kogu aeg tema hingamist ja sellest oli suur abi. Suhtlesin kogu protsessi ajal titaga ja kinnitasin talle, et on turvaline lahti lasta ja et me ootame teda väga. Usaldasin tema tarkust ja teadmist, kui palju ta aega vajab, et sündida. Kl 10 palusin Karitat et ta helistaks Ingridile ja paluks tal kohale tulla.

Ingrid saabus umbes kl 10.30. Selline tunne oli, nagu ema oleks koju jõudnud 🙂 Tundsin siis ise ka lõpuks ennast piisavalt turvaliselt, et lahti lasta ja protsess lõpule viia. Ingrid kuulas tita südamelööke, mis olid korras ja see tähendas, et ta tunneb ennast selles protsessis hästi ja turvaliselt. Küsisin Ingridi käest, kas ta avatust ka kontrollib, mille peale ta vastas: “avatus on täiuslik”. Suhteliselt kohe peale seda tundsin hoopis teistsuguseid, võimsamaid laineid oma sees. Mehe kätesse klammerdudes vallandus kurgust tõelise karumamma urin. Pressid olid alanud ja tita hakkas laskuma. Tundsin täiesti füüsiliselt seda, kuidas ta sünniteedes liikus! Ingrid küsis ka kohe, et kas hakkas laskuma? Vastasin jah ja sukeldusin uuesti nendesse võimsatesse lainetesse. Varsti oli pea all ja lahkliha hakkas venima.

Kolme pressiga sündis pea, esimesega pealagi, siis pool pead ja lõpuks terve pea 🙂 Tegin talle vee all pai ja julgustasin teda sündima. Viimaks sündis ka keha, mis vallandas mu kehas sellise endorfiinide laine, et oli peaaegu seksuaalne ja orgasmilaadne tunne. Väljutusprotsess kestis kokku pool tundi. Avanemine 6 tundi. Täiuslik vabanemise ja lahtilaskmise energia vallutas mind üleni, olin üleni üks suur tänu. Ingrid püüdis ta oma kätele ja mees (nüüd siis juba isa! ) läks ka ja haaras tita oma kätele. Koos tõstsid nad ta veest välja, Ingrid aitas mind istuma ja saingi vees poja oma rinnale. Seda tunnet on võimatu kirjeldada. Näha esimest korda oma last.

22005_10153249797124314_7562800633476578283_nSAT NAM, mu kallis, sosistasin talle ja lugesin palveid ja õnnistusi talle mõttes. Ingrid puhastas natuke ta hingamisteid, poja tegi häält ka ja hakkas kohe ilusti hingama. Panin ta vette tagasi, et tal soe oleks ja siis imetlesime seda uut vägevat hinge, kes meie juurde saabus, kõik koos, rahus ja vaikuses. Tegime mõned pildid ja siis lõikas issi läbi nabanööri, peale mida sündis kohe ka platsenta. Ronisin veest välja ja läksime koos pojaga voodisse tissiga tutvust tegema. Kogu protsess oli nagu üks suur unistuse täitumine. Olin iga hetk kohal ja olemas. Just sellist väega sünnitust olin meile 9 kuud manifesteerinud: oma kodus, vette, toetajateks mees, kass, Karita ja Ingrid. Tänud Taevaisale, Maaemale, kõikidele minu ja poja kaitseinglitele, väeloomadele ja esivanemate vaimudele!
Kaili